Tuesday, January 13, 2009

Tuesday, January 6, 2009

Dialoog

Lugeja: Tere! Ma sooviksin teilt paar asja küsida teie raamatu "Võlumüts" kohta.
(Kirjanik ja tõlk vahetavad sõnu Usbeki keeles.)
Tõlk: Küsige, küsige! Aga kiirustage, palun, härra Tuhtabajevil on vaja lennukile jõuda kella kümneks. Ta peab lahkuma kell üheksa.
Lugeja: Ma teen nii...(Sorib paberites.) Ahhaa! Siin see on! Nii...Nii..Esimene küsimus! Kuidas tuli teile mõte lisada raamatusse jalgpall?
(Kirjanik ja tõlk räägivad.)
Tõlk: Härra Tuhtabajevil oli juba noorest saati suur huvi jalgpalli vastu. Ta oli kooli jalgpalli võistkonna kapten.
Lugeja: Tõesti?
(Kirjanik noogutab, nähes üllatunud ilmet.)
Tõlk: Mister Tuhtabajev mängis väga hästi. Tema meeskond oli ainuke koolis, kellel polnud ühtagi kaotust. Tiim võitis mitu karikat.
Lugeja: Aga miks te siis kirjanikuks hakkasite?
(Lugeja on väga üllatunud. Tõlk tõlgib kirjanikule ning too hakkab naerma.)
Tõlk: Ma tõlgin teile otsekõnes: Ma kirjutasin, et sina saaksid lugeda. (Lugeja üritab midagi öelda.) Ei. Aitab. Meie lennuk. Headaega!
Lugeja: Aga teil on ju tervelt kümme minutit üheksani aega!
Tõlk: Aeg on raha. Varem on parem. Nii arvab härra Tuhtabajev. Headaega!
Lugeja: Tšau!
(Kõik lahkuvad.)

Kirjanik: Appi!
Hašim: Ole tasa!
Kirjanik: A...A..A..Aga..Aga (Kokutamine.)
Hašim: Ma vaevu pääsesin Muinasjutumaalt! Ja nüüd ma pean kuulama sinu kokutamist!
Kirjanik: Aga see ei ole võimalik! Sa ei saa olla olemas!
Hašim: Aga vot ma olen! Ja vot sinu pärast!
(Hašim seob kirjaniku tooli külge kinni. Ta on röövinud Tuhtabajevi.)
Hašim: (Seob viimast sõlme.) Vot nii! Nüüd oled ilusti kinni. Nii (Istub toolile Tuhtabajevi kõrval.) ma küsin sult nüüd esimese küsimuse: Miks sa mu roided murdsid?!
Kirjanik: Appi! Lase mind lahti! Pealegi, jalgpalli ei tohi sekkuda. See on sohk. Ja vale. Ja...
Hašim: (Raevunult.) Kas siis jalgpalli pärast võis murda inimese roided?! Kas jalgpalli pärast võis peaaegu tappa inimese?! Kas jalgpall on väärt verevalamist?! Kas sa üldse tead kui valus oli see?!
(Hašimi nägu on tulipunane. Kirjanik nutab ja väriseb, sest ta kardab. Ta on üldse üks igavene argpüks.)