Filmide loojad

Arvo Kruusement on lavastanud "Kevade","Don Juan Tallinnas","Suvi","Naine kütab sauna", "Karge meri", "Bande", "Sügis" . Sulev Nõmmik on lavastanud "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" ja "Noor pensionär". "Igaühele oma", "Tulivesi" ja "Minu Leninid" on mängufilmid, mis on lavastanud Hardi Volmer."Batman", "Edward Käärkäsi" ja "Legend peata ratsanikust" on ühed tuntuimad Tim Burtoni lavastused.

Vee toomine

(On vaikne pärastlõuna. Päike läheb varsti looja. Ta heidab oma viimased tõeliselt kuumad kiired Elina peale. Elinal on palav. Seetõttu on ta laisk ja tuju on tal ka paha. Kõrval seisab rõõmus Mirt. Nad on laagris. Parasjagu lähevad nad oma tuppa väikesesse majja eemal rohus. Elina näeb Mirdi ülirõõmsat nägu ja otsustab Mirti käsutama hakata, et ka tema tuju ära rikkuda.)
Elina: (pahuralt ja käsutades)Too vett!
Mirt: (ta ei taha tuua ja mängib lolli)Millega?
Elina: (ärritudes)

Näitekirjandus

Draama on näitekirjandus. Draamal on ka teine tähendus. Selles on ühendatud tragöödia ja komöödia. Tavaliselt on põhisündumus tõsine ja vahepeal toimub koomilisi asju.
Näidend ehk draamatekst on mõeldud lavastamiseks, mitte lugemiseks. See on teatris esitamiseks või filmis näitlemiseks mõeldud tekst.
Dialoog on kahekõne. Terve näidend on kirjutatud dialoogides, monoloogides või veel rohkemate inimeste konversatsioonides.
Remark on tekst näidendis, mis kirjutatakse sulgude sisse. See tavaliselt kirjutab rääkijate tegevustest või olemisest, väljanägemisest, sündumuskohast.
Vaatus on näidendis osa teksti, mis räägib kindlast sündumusest. Vaatus lõppeb, kui tegevused lõppevad või keegi lahkub. Tavaliselt kui üks teema saab läbi.

Täiskuu öö

Ma hõljun taevas. Kõik on vaikne ja pime. Ainukesena valgustab ilma mu kuma, mis laiub üle pilvede, mu ainukeste sõprade. Kuigi nad on tummad, on nad hetkel mu ainukesed kuulajad. Ma sõuan edasi mööda lõputust ja näen viimaks väikest tulukest kaugel all. Üksik laternapost valgustab paari maja, mis metsa äärest paistavad. Need on hubased ja värvikad kodud headele peredele. Mul pole paremat teha, kui edasi sumada, läbi pimeduse ja külmuse. Mul pole paremat teha, kui vaadelda kuni ma magama jään. Selline on kord juba minu elu. Veeren edasi ja all näen musta maastikku. Kõik on alati must ja pime. Ja loomulikult külm ja üksik. Keegi ei rääkinud minuga, kuigi vahepeal, suuremates linnades, oli kuulda laste hääli, kes minuga suhtlesid. Ma teadsin, et nad on seal all, kuigi ei näinud neid. Sellel ööl polnud kuulda ühtegi häält ega näha ühtegi linna. Ma oletasin, et all on mets, kuid kui kuulsin kohinat, siis teadsin, et all on kosk ja jõgi.
Otsustasin metsa kohal tukkuda.....

Täiskuu

Asukoht: Taevas

Aeg: 2007 august 29, 00:31

Tehnika: Canon EOS 20D + Canon 100-400 f4-5.6 L IS USM

Detailsem info: 285mm

Dialoog

Lugeja: Tere! Ma sooviksin teilt paar asja küsida teie raamatu "Võlumüts" kohta.
(Kirjanik ja tõlk vahetavad sõnu Usbeki keeles.)
Tõlk: Küsige, küsige! Aga kiirustage, palun, härra Tuhtabajevil on vaja lennukile jõuda kella kümneks. Ta peab lahkuma kell üheksa.
Lugeja: Ma teen nii...(Sorib paberites.) Ahhaa! Siin see on! Nii...Nii..Esimene küsimus! Kuidas tuli teile mõte lisada raamatusse jalgpall?
(Kirjanik ja tõlk räägivad.)
Tõlk: Härra Tuhtabajevil oli juba noorest saati suur huvi jalgpalli vastu. Ta oli kooli jalgpalli võistkonna kapten.
Lugeja: Tõesti?
(Kirjanik noogutab, nähes üllatunud ilmet.)
Tõlk: Mister Tuhtabajev mängis väga hästi. Tema meeskond oli ainuke koolis, kellel polnud ühtagi kaotust. Tiim võitis mitu karikat.
Lugeja: Aga miks te siis kirjanikuks hakkasite?
(Lugeja on väga üllatunud. Tõlk tõlgib kirjanikule ning too hakkab naerma.)
Tõlk: Ma tõlgin teile otsekõnes: Ma kirjutasin, et sina saaksid lugeda. (Lugeja üritab midagi öelda.) Ei. Aitab. Meie lennuk. Headaega!
Lugeja: Aga teil on ju tervelt kümme minutit üheksani aega!
Tõlk: Aeg on raha. Varem on parem. Nii arvab härra Tuhtabajev. Headaega!
Lugeja: Tšau!
(Kõik lahkuvad.)

Kirjanik: Appi!
Hašim: Ole tasa!
Kirjanik: A...A..A..Aga..Aga (Kokutamine.)
Hašim: Ma vaevu pääsesin Muinasjutumaalt! Ja nüüd ma pean kuulama sinu kokutamist!
Kirjanik: Aga see ei ole võimalik! Sa ei saa olla olemas!
Hašim: Aga vot ma olen! Ja vot sinu pärast!
(Hašim seob kirjaniku tooli külge kinni. Ta on röövinud Tuhtabajevi.)
Hašim: (Seob viimast sõlme.) Vot nii! Nüüd oled ilusti kinni. Nii (Istub toolile Tuhtabajevi kõrval.) ma küsin sult nüüd esimese küsimuse: Miks sa mu roided murdsid?!
Kirjanik: Appi! Lase mind lahti! Pealegi, jalgpalli ei tohi sekkuda. See on sohk. Ja vale. Ja...
Hašim: (Raevunult.) Kas siis jalgpalli pärast võis murda inimese roided?! Kas jalgpalli pärast võis peaaegu tappa inimese?! Kas jalgpall on väärt verevalamist?! Kas sa üldse tead kui valus oli see?!
(Hašimi nägu on tulipunane. Kirjanik nutab ja väriseb, sest ta kardab. Ta on üldse üks igavene argpüks.)