Koomiks

1.Pildid aitavad kirjeldada täpsemalt, mida kirjanik üritab öelda.
2.Viis aastat enne 20. sajandi

Õuduskirjanduse skeem

Ohver number 39

Kolm päev oli dr. Reikel istunud oma majas. Tema töökaaslased olid kriisi äärel, sest Hallow Hollow's oli sarimõrvar, kes aina mõrvas ja laibakuur oli ääreni laipu täis. Kõikidel laibakuuri lahkajatel ja arstidel olid käed tööd täis. Vaid doktor Reikel istus kodus teadmata põhjustel. Neljandal päeval otsustas Stotteler minna doktorit tööle kutsuma.
Doktor Reikeli maja oli halli värvi. Härra Reikelil ei olnud kunagi aega oma maja ega aia eest hoolitseda. See oli juba lagunemise äärel. Hallid sopased seinad vaatasid vastu roostetanud terasaia tagant, mille ääres kasvasid närtsinud lilled ja tuhmid põõsad ning puud.
Tuli ei põlenud. Kas Reikel juba magas? Kui Stotteler jõudis aiavärava juurde, nägi ta, et uks oli hingedelt maas. Midagi oli siin valesti. Ta jooksis suure kiiruga uksest sisse, mööda koridori ja trepist üles. Viimasel astmel märkas ta suurt verelaiku. See oli ikka veel värske. Ta jälgis veretilki ja läks mööda teist treppi alla. Ta jõudis keldriluugini. Sellel oli kolm tabalukku. No tore! Järsku kuulis ta keldrist lohistamise moodi häält. See ei olnud doktor Reikel. Arst jooksis uuesti uksest välja, mobiil käes. Levi ei olnud. Politseisse helistada ei saanud. Ta kuulis majast samme. Stotteler läks hiilides sammude poole. Ta jõudis elutuppa keldriluugini. Sammud olid otse teise toa ukse taga! Ta hüppas uksest sisse. Järsku oli kuulda tugevat klõmmi ja Stotteleri peas kumises. Kõik läks pimedaks, kui ta kuulis veel viimaseid kriipivaid sõnu: "... ei oleks pidanud oma nina siia pistma, ohver number 39."