Täiskuu öö

Ma hõljun taevas. Kõik on vaikne ja pime. Ainukesena valgustab ilma mu kuma, mis laiub üle pilvede, mu ainukeste sõprade. Kuigi nad on tummad, on nad hetkel mu ainukesed kuulajad. Ma sõuan edasi mööda lõputust ja näen viimaks väikest tulukest kaugel all. Üksik laternapost valgustab paari maja, mis metsa äärest paistavad. Need on hubased ja värvikad kodud headele peredele. Mul pole paremat teha, kui edasi sumada, läbi pimeduse ja külmuse. Mul pole paremat teha, kui vaadelda kuni ma magama jään. Selline on kord juba minu elu. Veeren edasi ja all näen musta maastikku. Kõik on alati must ja pime. Ja loomulikult külm ja üksik. Keegi ei rääkinud minuga, kuigi vahepeal, suuremates linnades, oli kuulda laste hääli, kes minuga suhtlesid. Ma teadsin, et nad on seal all, kuigi ei näinud neid. Sellel ööl polnud kuulda ühtegi häält ega näha ühtegi linna. Ma oletasin, et all on mets, kuid kui kuulsin kohinat, siis teadsin, et all on kosk ja jõgi.
Otsustasin metsa kohal tukkuda.....