Robotid, kes tahtsid vallutada maailma

Elas kord väike poiss. Tal polnud vanemaid. Selle poisi nimi oli Reeder. Ta käis Karowitchi Keskkoolis ja tahtis saada leiutajaks, aga tema kasvataja oli väga kuri ja ei usaldanud tehnoloogiat. Kohe, kui Preili Harchewirche nägi juppe või juhtemeid, oli karm karistus.
Poiss kasvas, kool lõppes. Harchewirche oli juba vana naine. Kasvataja ütles, et mine nüüd Hare Rachesi ülikooli. Reeder ei tahtnud sinna minna ja nii ta siis ütles naisele ei. Harchewirche sai väga vihaseks ja ütles, et tema poisi eest siis enam ei vastuta. Reeder oli tark ja sai kasvataja nõusse, et ta andis poisile aega mõtlemiseks, kuigi tegelikult kasutas ta seda aega tööd otsides, et kasvataja juurest lahkumisel poleks häda lahti.
Ühel tööinterviuul pidi ta minema ameerika firma Techno ametimajja. Seal oli palju ameeriklasi ja inglasi. Ta istus toolile ja jäi ootama järjekorda infoletti. Ta oskas küll inglise keelt, aga tundis end halvasti, sest kõik teised rääkisid inglise keeles ja eirasid teda kui ta neid teretas. Pots! Hõbedane pastakas kukkus Reederi jalge ette maha. !!!!!!! Oli sealt kuulda saksakeelne sõimusõna. Sakslane? Imestas poiss. Ta tegi kohe inimesega juttu. See kobakäpp oli hõbedajuukseline tüdruk. Tüdruku nimi oli Agatha. Nad seisid juba interviueerija ukse taga ja Agatha pidi enne sisenema. Ta astus sisse.
Viie minuti pärast tuli tüdruk nuttes välja. Aghata ei olnud seda ametit saanud. Reederiga oli hoopis teine lugu. Arvutiparandajana ta küll kohta ei saanud, aga ta sai ajutiselt roboti ehitaja abiks.